Piibel (kr ta biblia – raamatud) koosneb Vanast ja Uuest Testamendist. Vanaks Testamendiks (ehk lepinguks, seaduseks, korraks) hakati kristluses alates 2. sajandist nimetama juutide pühakirja, millele Uues Testamendis viidatakse sõnadega „Seadus ja prohvetid“, „Seadus“ või „Kiri“. Sõnadega „vana“ ja "uus" edastatakse mõtet, et Kristuse tulekuga on Jumala ja inimeste vahekord muutunud. Vaatamata autorite rohkusele ja žanrite erinevusele on Piibel kristlaste jaoks tervikuna Jumala ilmutuse vahendaja. Uus Testament õpetab, et „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud (kr theopneustos, ld divinitus inspiratus) ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses“ (2Tm 3:16) ning et prohvetid ei ole rääkinud omal tahtel, vaid “Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest“ (2Pt 1:21). Piibli keskmeks on sõnum Jumala armastusest ning kuulutus Jumala Pojast Jeesusest Kristusest, kelle tulekuga täituvad Jumala tõotused oma rahvale. Piibel on kristlastele elav Jumala sõna.
