Sünoptilisteks, st koos vaadeldavateks (kr σύνοψις ’koos vaatamine’) nimetatakse Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumeid, kuna oma ülesehituse, lugude järjestuse ja kohati ka sõnastuse poolest on need nii sarnased, et nende tekste saab hõlpsasti kõrvutada ja võrrelda. Johannese evangeelium erineb neist nii struktuuri, jutustuste sisu kui ka esitusviisi poolest. Eusebiose (srn 339) kanooniliste tabelite eeskujul koostas saksa teoloog Johann Jakob Griesbach (1745–1812) kolme evangeeliumi tekste kõrvutava tabeli ehk sünopsise, nimetades neid sünoptilisteks evangeeliumiteks. Sünoptilistele evangeeliumitele on iseloomulik, et nad esitavad ainestikku temaatiliste plokkidena (nt Jeesuse tähendamissõnad või imeteod), sageli on ka jutustuste järjekord ning sõnavalik sama. Samas on neil evangeeliumitel ka märkimisväärseid erinevusi, eriti mis puudutab Jeesuse sünnilugusid ja ülestõusmisjärgseid lugusid, aga ka muud. Küsimust, kuidas on need sarnasused ja erinevused tekkelooliselt seletatavad, nimetatakse sünoptiliseks küsimuseks.
