On kaks seisukohta: (1) pühaks pidamine on välja kasvanud tabust (pühaks peetu on seotud eriliste keeldudega) ja muutunud religioosseks mõisteks; (2) püha olek on kohe algul olnud puhtreligioosne mõiste, mis tähistas midagi jumalikku valdkonda kuuluvat, erilist ja puutumatut. Pühadus sisendab inimesele aukartust, hirmu, pühadusega kaasneb kõikväelisus ja majesteetlikkus. Pühaks peetav seisab profaansest eraldi, teda austatakse, kummardatakse ja teenitakse.
