Teadusmetodoloogia suund, mis kõige üldisemates joontes kirjeldatuna toetub igat liiki kaemuslikele andmetele, püüab üldistustele jõudmise käigus säilitada fenomeni ainulaadsust, kirjeldab asju nende eneste terminites, on kvalitatiivne ja interpreteeriv, kahtleb põhjuslikkuses ja ennustatavuses, peab fakte mitmetitõlgendatavateks ja kogemust tõeseks vaid uurija jaoks ("siin ja praegu"), peab uurimisobjektiks ka uurija enese teadvuseseisundit, käsitleb objekti uurimise eesmärgina mõistmist. F toetub E. Husserli ja M. Heideggeri filosoofiale. Eriti palju kasutatud humanitaar-, sealhulgas religooniteadustes. Vt ka positivistlik.