Enamasti on Bercht juhiks deemonlikule kollektiivile, mis arvatakse jõulueelsel ajal ringi liikuvat. Tema saatjateks on ristimata surnud lapsed või surnud. Berchtile on kombeks valmistada toite, mis pannakse talle ohvriannina lageda taeva alla välja. Ta karistab laisku tütarlapsi, kes pole piisavalt kedranud, valvab aga ka selle järele, et töökeeldudest kinni peetaks. Berchti välimust kirjeldatakse erinevalt, enamasti on ta eemaletõukavalt inetu, rauast ninaga, rauast rinnanibudega või üleni rauast. Tänapäeval on Berchtiga seotud kombestik omandanud pigem humoristliku varjundi. Nimi Percht ja sellega seonduv olend on tuntud eelkõige Tiroolist Alam-Austriani, Steiermarkis, Vana-Baieris, Badenis, Ülem- ja Kesk-Frangimaal ning Vogtlandis. Teistes piirkondades asendub ta Frau Holle, Frau Gode, Frau Harke, Luzia, Pudelmutteri, Stampa jms lokaalsete usundiliste figuuridega (Petzoldt, Hiiemäe 2010). Kuna Bercht esineb nii konkreetse personifikatsiooni nimena kui ka üldnimetusena (germaani kultuurist tuntud berchtijooksmine sarnaneb Eesti kombestiku martijooksmisele, sõna kasutatakse ka liiginimetusena: berchtid käisid öösel ringi), seega sõltub siin kontekstist, kas sõna kasutatakse suure- või väiksetähelisena (Bercht versus bercht).
