Etendaja lavalist kohalolu võib vaadelda kui etendaja kehastumise teatavate protsesside tulemust. Kohalolu põhineb etendaja oskusel kasutada teatavaid tehnikaid ja praktikaid, millele vaatajad reageerivad. Vaatajad tajuvad etendaja kohalolu ebatavalise intensiivsusena, samal ajal intensiivselt tajudes ka enda kohalolekut etendajaga ühises ruumis. Kohalolu mõiste üks võimalikke definitsioone ongi etendaja võime valitseda ruumi ja hoida vaataja tähelepanu.
Kohalolu näiteks tuuakse tihti just eelekspressiivne, väljenduseelne lavalolek. („Jutt on uuest, mitteargisest energiast, mis muudab keha teatraalselt otsustunuks (decided), elavaks, usutavaks, mistõttu etendaja kohalolek (presence) või siis teisiti öeldes lavaline bios äratab vaataja tähelepanu enne, kui mingi sõnum on üldse edasi antud. Kusjuures see on loogiline, mitte kronoloogiline enne.)
The spectators sense that the actor is present in an unusually intense way, granting them in turn an intense sensation of themselves as present. To them, presence occurs as an intense experience of presentness.
Thus, according to Barba the actor’s presence precedes representation. The performer’s having presence depends on how successfully the natural body has been transformed into a scenic bios, frequently through a rigorous training process, before the actor dons a costume or takes on a character.
