ühiku eri variantide üleselt tunnetatav ühtsus, mille tagab selle positsioon märgisüsteemis; see, mis määrab ära mingi märgi äratundmise ja kasutamise eri aegadel ja kontekstides
Hea teada
Märgisüsteemis saab eristada sünkroonset identsust ja diakroonset identsust.
Samasus on erinevuse ja väärtuse kõrval üks kesksemaid keelemehhanisme F. de Saussure’i käsitluses.
Keeleline mehhanism keerleb täielikult identiteetide [identsuste] ja erinevuste ümber, viimased on üksnes esimeste paarilised. Identiteetide [identsuste] probleem kordub seega kõikjal; kuid teisest küljest langeb see osaliselt kokku entiteetide ja üksuste probleemiga, millest ta on ainult komplitseeritum ja muide viljakas vorm. Too tunnus paistab selgelt silma võrdlusest mõningate asjadega väljaspool keelevalda. Näiteks me räägime kahe kiirrongi „Genf-Pariis kell 8:45 õhtul“ identsusest, mis väljuvd kahekümne nelja tunnise vahega. Me peame seda samaks kiirrongiks, ehkki tõneäoliselt on kõik erinev, nii vedur, personal kui vagun.
Võtame ratsu: kas see üksinda on mängu element? Kindlasti mitte, kuivõrd oma puhtas materiaalsuses, väljaspool oma ruutu malelaual ning teisi mängutingimusi ei esinda ratsu mängija jaoks midagi ning muutub reaalseks ja konkreetseks elemendiks üksnes oma väärtusesse rüütatuna ning sellega ühte sulades. Oletagem, et partii käigus see malend hävib või kaob ära: kas seda on võimalik asendada teise ekvivalendiga? Kindlasti: mitte ainult teine ratsu, vaid ka mistahes teine figuur - millel puudub ratsuga igasugune sarnasus - kuulutatakse sellega identseks, juhul kui sellele omistatakse sama väärtus. Seega näeme, et semioloogilistes süsteemides nagu keeleski - kus elemendid püsivad vastastikuses tasakaalus vastavalt äramääratud reeglitele - kattub identiteedi [identsuse] mõiste väärtuse mõistega ja vastupidi.
