Ferdinand de Saussure’i käsitluses keelesüsteemi üks alusomadusi, mille kohaselt „keeles endas eksisteerivad vaid erinevused“, st keele kui väärtuste süsteemi iga märki tajutakse vaid erinevuse kaudu teistest sama süsteemi märkidest
Hea teada
Eristamine ehk erinevuse taju on ka omailma struktureerumise aluseks.
Kõik eelnev viib selleni, et keeles on üksnes erinevused. Veelgi enam: erinevus eeldab üldjuhul positiivseid liikmeid, mille vahel ta tekib; kuid keeles on ainult erinevused ilma positiivsete liikmeteta. Ei tähistatava ega tähistaja poolel pole keeles ideid ega häälikuid, mis oleksid olemas enne keelesüsteemi, vaid üksnes mõistelised ja häälikulised erinevused, mis sellest süsteemist pärinevad. See, mis märgis on ideest või häälelisest materjalist, pole nii oluline kui see, mis on selle ümber teistes märkides. Seda tõestab asjaolu, et liikme väärtust saab muuta ilma, et puututaks selle tähendust või häälikuid, kuid ainult selle tõttu, et mõni naaberliige teisenes.
Erisus ja erinevus on sünonüümid tähenduses ’erinevaks tegev omadus’.
Keelekorralduses lähtutakse põhimõttest, et üldkeele sõnade tähendusi ei normita. Vt ka 2022. a uurimust ning EKI teatmiku artikleid „Omasõnade tähendused“ ja „Tähenduste normimisest“.
