itaaliakeelsest sõnast “patena”, mis tähendab läikivat tumedat lakki. Raske võib olla eristada loomulikku ja kunstlikku paatinat. Konserveerimise kontekstis nimetatakse paatinaks õhukest ühtlast korrosioonikihti, mis katab eseme pinna. Loomulikul teel tekkinud paatina objekti pinnal kätkeb endas informatsiooni keskkonnast ja objekti autentsusest, andes tunnistust materjali loomulikust muutumisest ajas. Paatina värv võib varieeruda pruunikast ja mustast erinevate helesiniste ja roheliste toonideni. Paatina võib kaitsta metalli välistpinda edasise korrosiooni eest.[1] Arheoloogilisi pronksesemeid võib katta niinimetatud õilispaatina, mis on õhuke ja tihe, samblaroheline korrosioonikiht, mis on väga tugev ja vastupidav väliskekkonna muutustele [2] 1. Rumm, Aive. 2008. Eesti vara-uusaegsete müntide konserveerimine. Metoodika ja probleemid. Magistritöö, 25-26. 2. Rumm, Aive. 2008. Eesti vara-uusaegsete müntide konserveerimine. Metoodika ja probleemid. Magistritöö, 27.