Õhutemperatuuri langemisel tõmbub mesilaspere kokku ja äärmised haudmeraamid võivad jääda katmata. Haudme jahtumine võib tekkida ka suveperioodil, kui mesilaspere kaotab väga suure osa mesilastest (näiteks pestitsiidide mürgistuste läbi). Tihti on haudme jahtumises süüdi ka mesinik ise, kes madala õhutemperatuuri (alla +12°C) avab taru ja vaatleb kaua pesast väljatõstetud haudmekärgi. Sagedamini tabab jahtumine lahtist hauet. Jahtunud haue (vaglad) muutuvad tuhmiks, hiljem vedela sisuga kotisarnasteks moodustisteks, mis ei ole kärjekannu seinte ega põhja küljes kinni. Vähem külma saanud haudmest võivad kooruda küll mesilased, kuid tavaliselt on need tiibade või jalgade väärarengutega.
