Vaha eritamiseks ja kärgede ehitamiseks on mesilastel vaja rikkalikku õietolmi ja nektarikorjet, suhteliselt kõrget temperatuuri (+35°) pesas ja vaba ruumi. Vahanäärmed paiknevad 3–6 kõhulookel, õhukese läbipaistva kitiinkesta siseküljel, mis moodustavad nn vahapeeglid. Igal kõhulookel on kaks vahapeeglit, kokku 8. Iga vahanäärme raku juurde suunduvad peenikesed juhad, mis viitavad intensiivsele vahaeritusele rakkudes. Peenikeste avade (pooride) kaudu imbub vedel vaha peeglikeste pinnale, kus see õhuga kokkupuutumisel hangub õhukeseks vahalestmeks, mille kaal on keskmiselt 0,25 mg. Maksimaalselt eritavad vaha kevadel ja suvel koorunud mesilased, kes on üles kasvanud rikkaliku õietolmu ja nektarikorje tingimustes. Suve teisel poolel üles kasvanud mesilastel on vahanäärmed nõrgemini arenenud ja need arenevad välja ületalvitunud mesilastel alles järgmisel kevadel. Mesilased, kelle vahanäärmed arenesid välja juba sügisel, kevadel vaha ei erita või eritavad seda väga vähe. Vahaeritus on tihedalt seotud ka mesilaste rasvkehaga. Puudulikult välja arenenud rasvkehaga mesilased eritavad vaha väga vähe või ei erita seda üldse.
