et

põllumajandusseltsid

1 mitmus

Erialasõnastikud

Mesindusleksikon

ID 482412 Viimati muudetud 11.04.2023
Vaata sõnakogu
Vaata sõnakogu
  • põllumajandusega seotud teavet vahendav selts
Hea teada
  • Vähene kirjaoskus ja vajadus põllumajandusliku (sh aiandusliku ja mesindusalase) teabe järele sundis talupoegi koonduma ning looma seltse ja ühinguid. Seltside ja ühingute eestvõttel korraldati loenguid, näitusi, viidi läbi näidistunde, anti välja erialast kirjandust, korraldati kursusi jne. Seltsid olid ka uute, maarahva laste jaoks mõeldud koolide asutajateks ja asutamise initsiaatoriteks. Peale koolihariduse jagasid kooliõpetajad teavet ka ümberkaudsetele talupoegadele. Koolide mõju suurendasid nende juurde rajatud aiad ja mesilad, kus sai läbi viia praktilisi töid. Mitmetes Euroopa riikides olid põllumajanduslikud seltsid tegutsenud juba aastaid. 1792 asutati Riias esimene Baltimaade põllumajandusselts – Liivimaa üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, mille asutajateks olid peamiselt Balti kubermangude mõisnikud. Talupoegadel sinna asja ei olnud. Oma põllumeeste või ülekubermanguliste aiandus-mesindusseltside loomine ei läinud sugugi libedalt, sest seltside põhikirjad vaadati läbi Peterburis ja selleks kulus mõnikord aastaid. Riigivaranduste ministeerium nõudis lisaks asutamisdokumentidele veel andmeid asutajate meelsuse, varandusliku seisuse ja vanuse kohta. Seltsi asutamise kohta küsiti sageli ka kuberneri isiklikku arvamust.
  • Vaatamata asjaajamise keerukusele ja tihtipeale ka kohalike võimude vastuseisule, tekkis XIX sajandi lõpupoole arvukalt väiksemaid maakondlikke seltse, mis tegi omakorda võimalikuks 1871. aastal Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi ja 1889. aastal Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi asutamise. Esimesed puhtalt aianduse ja mesinduse seltsid tekkisid Haapsalus (1891), Kanepi-Antslas (1894), Priipalus Valgamaal (1898), Põltsamaal (1898), Viljandis (1899) jm.
  • Neil seltsidel oli aianduse ja mesinduse arengule väga suur mõju. Hakkasid ilmuma ka esimesed eestikeelsed või tõlgitud mesindusalased raamatud. 1896 ilmus Tartus tuntud kalendritegijate A. ja M. Tõnissoni raamat „Mesilaste kasvatus” ning 1897 tulevase Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi (1874–1956) tõlgitud vene mesiniku ja professori A. M. Butlerovi mesilaste pidamise käsiraamat. Esialgu oligi aiandus-mesindusseltside tegevuse põhisuunaks kursuste korraldamine ning teadmiste edastamine omavaheliste kooskäimiste ja arutelude kaudu. Kursuste käigus külastati paremaid aedu ja mesilaid, kusjuures pearõhk oli pandud praktiliste võtete tundmaõppimisele ja edukamate mesinike kogemuste tutvustamisele. 1900. aastal esitati Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi peakoosolekul mõte, et tuleks pöörata suuremat tähelepanu kodumaa mesinduse arendamisele. Juba aastal 1899 asutati Viljandi Mesilastepidajate Selts, 1902. aastal asutati Eestimaa Mesilastekasvatajate Selts. Mesilastepidajate seltsid olid ka Tartus ja mujal.
  • Tänu seltside tegevusele hakkas Eesti mesindus jõudsalt arenema ja mesilasperede arv suurenema. Nii loendati Eestis 1925. aastal 45 000, 1932. aastal 51 000 ja 1939. aastal juba 105 700 mesilasperet. Kõrgestikvalifitseeritud mesindusala nõuandjad töötasid ka Põllutööministeeriumis, Põllumajanduskojas ja peaaegu igas maakonnas. Peale selle võtsid paljud kohalikud seltsid tööle mesinduse assistente (nõustajaid). 1939. aastal rakendus Mesilastaudide Tõrje seadus ning põllutööminister määras 26 mesilastaudide kontrolöri, keda mesinikud olid kohustatud taudide esinemisest või esinemise kahtlustest informeerima. 1940. aastal määras põllutööminister ametisse juba 50 mesilastaudide kontrolöri.

Sõnavormid puuduvad

Päritolu andmed puuduvad

Sõna seosed puuduvad

Sama sõna

ELi terminibaasis IATE
Otsin lisanäiteid...
Otsin tõlgitud näiteid...