Vähene kirjaoskus ja vajadus põllumajandusliku (sh aiandusliku ja mesindusalase) teabe järele sundis talupoegi koonduma ning looma seltse ja ühinguid. Seltside ja ühingute eestvõttel korraldati loenguid, näitusi, viidi läbi näidistunde, anti välja erialast kirjandust, korraldati kursusi jne. Seltsid olid ka uute, maarahva laste jaoks mõeldud koolide asutajateks ja asutamise initsiaatoriteks. Peale koolihariduse jagasid kooliõpetajad teavet ka ümberkaudsetele talupoegadele. Koolide mõju suurendasid nende juurde rajatud aiad ja mesilad, kus sai läbi viia praktilisi töid. Mitmetes Euroopa riikides olid põllumajanduslikud seltsid tegutsenud juba aastaid. 1792 asutati Riias esimene Baltimaade põllumajandusselts – Liivimaa üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, mille asutajateks olid peamiselt Balti kubermangude mõisnikud. Talupoegadel sinna asja ei olnud. Oma põllumeeste või ülekubermanguliste aiandus-mesindusseltside loomine ei läinud sugugi libedalt, sest seltside põhikirjad vaadati läbi Peterburis ja selleks kulus mõnikord aastaid. Riigivaranduste ministeerium nõudis lisaks asutamisdokumentidele veel andmeid asutajate meelsuse, varandusliku seisuse ja vanuse kohta. Seltsi asutamise kohta küsiti sageli ka kuberneri isiklikku arvamust.
