Aja jooksul on mesilasmürgi kogumiseks kasutatud mitmesuguseid võtteid ja meetodeid, kuid kaasaegse mürgikogumise aparaadile pani aluse D. I. Palmier, kes patenteeris 1961. aastal elektrilise mürgitootmise aparaadi. Juba 1963. aastal täiustasid seda aparaati Ameerika teadlased R. Morse ja A. Benton, kes asetasid taru põhjale raamide alla isolatsioonimaterjalist raami, millele olid tõmmatud teatud vahemaa järel elektrijuhtmed. Juhtmete alla paigutati plaat mürgi kogumiseks. Plaat ühendati vooluallikaga ja mesilane, saanud elektrilöögi nõelas plaadile või jättis juhtmete alla oma astla koos mürgipõiega. Eestis töötas mesilasmürgi kogumise aparaadi kallal omaaegse EPA (praegu Maaülikool) õppejõud P. Alles. Ta täiendas mürgikogumise aparaati plaatidega, mida sai asetada tarru, kas raamide vahele või raamide peale. Koostöös A. Lubiga valmisid mürgikogumise aparaadid Astel-1 ja Astel-2. Aparaatide eripära seisnes selles, et need võimaldasid reguleerida nii mesilastele antava elektrilöögi tugevust kui ka impulsi kestust. Astel-2 oli varustatud skaalaga, mis näitas mesilaste hulka mürgikogumisplaadil. Viimasena kirjeldatud mürgikogumise aparaat äratas huvi ka rahvusvahelisel tasandil, eriti Soomes.
