Mee saamise eesmärgil peeti mesilasi juba Vanas Egiptuses (u 5000 a eKr). Vanad roomlased kasutasid u 2000 a eKr juba vitstest ja savist valmistatud tarusid. Mesi ja vaha on olnud kaubaartikliteks enam kui 3000 aastat. Arenguetappide järgi võib mesinduse jagada mitmeks ajajärguks: a) meejahi ajajärguks, kus inimene otsis looduses elunevate mesilaste pesi ja rüüstas need mee saamise eesmärgil; b) metsamesinduse ajajärguks, kus mesilasi peeti looduslikes või inimeste poolt ette valmistatud puuõõnsustes; c) pakktarude e kongide ajajärguks, kui inimene hakkas mesilasi pidama õõnsate puude tüvedest välja saetud pakkudes ja neid oma elukoha ligidusse tooma ja d) kodumesilate ajajärk, mil mesilasi hakati pidama inimese poolt spetsiaalselt mesilaste tarbeks ehitatud tehiseluasemetes. Eesti aladel hakati mesilsi kodu ligidal ja tehiseluasemetes pidama alates XVI sajandist. Mesinduse arengule suurema hoo andsid mitmed XIX sajandi keskpaiku tehtud tähtsad mesindusalased leiutised ja avastused („mesilaskäigu“ avastamine, lahtivõetavate raamtarude kasutusele võtmine, meevurri ja kärjepõhjade valmistamise stantsi või pressi leiutamine jne).
