Kuna mesilasemade paarumist on loodusliku paarumise puhul väga raske kontrollida või suunata on meil sisuliselt kogu vabariigi ulatuses tegemist ristandmesilatega. Lõunapoolsete mesilasrasside sissetoomine Eestisse algas juba 1925. aastal, kui Ernst Koppel (1894–1959) rajas Kuusalusse katsemesila ja asutas Mesilaste Tõuaretajate Seltsi (1933), kuhu kuulus üle 3000 liikme. Esialgu toodi sisse peamiselt kraini ja itaalia mesilasemasid, hiljem ka kaukaasia rassi emasid. Ristamise ja valiku tulemusena saadi mitmeid lootustandvaid aretisi, mis II maailmasõja ajal kõik hävisid. Kolhooside algaastatel (1953) hakati massiliselt sisse tooma kaukaasia rassi kuuluvaid mesilasemasid, et parandada kohaliku mesilase tolmeldamisomadusi. Paraku osutus kaukaasia mesilasrass meie oludes ebasobivaks ja juba eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel hakati sisse tooma Austriast kraini mesilasemasid. Kui Eesti ja Soome vahel hakkas kursseerima reisilaev Georg Ots, osutus võimalikuks tuua sealt ennast õigustanud itaalia rassi mesilasemasid. Käesoleval ajal tuuakse sisse peamiselt kraini ja itaalia mesilasemasid, viimasel ajal ka Buckfasti hübriidi (mida mõned ka tõuks nimetavad), mistõttu meil on valdavalt tegemist suhteliselt ebapüsivate omadustega ristandmesilastega. Lõunapoolsete rasside sissetoomisega on praktiliselt kadunud tume rass, kuhu kuulus ka suurem osa kunagisest eesti asurkonnast.
