Üheks vanemaks ja traditsioonilisemaks tarude ehitamise materjaliks on olnud meie klimaatilistes tingimustes puit. Puidu positiivseteks omadusteks on tema looduslik päritolu. Peale selle annab puit tarule vajaliku vastupidavuse nii ilmastikutingimuste kui ka mehhaaniliste vigastuste suhtes. Peamiseks argumendiks puidu kasutamisel on aga see, et juba väga kauges minevikus, kui meemesilane asustas praegused meie alad, valis ta eluasemeks puu. Tarude ehitamiseks kasutatakse peamiselt kuuske, mändi, lehist aga ka pehmemat lehtpuud nagu paplit, haaba ja pärna. Okaspuude puitu kasutatakse peamiselt tarude karkasside ja korpuste ehitamiseks, lehtpuu sobib enam raamide valmistamiseks. Hoiduda tuleks aga lehtpuu kasutamisest tarude pesaruumide ehitamisel, sest lehtpuust valmistatud taru pesaruumi seinad võivad talvel niiskuse mõjul kõmmelduda, mis omakorda teeb keeruliseks nii raamide kui ka teiste liikuvate taruosade nihutamise. Ka ei näi lehtpuu sobivat taru välisvoodriks, sest sealgi võivad lauad, vaatamata neid katvale värvikihile niiskuse ja päikese mõjul deformeeruda, mille tulemusena tekivad lubamatult suured praod laudade liitumiskohtadesse. Mitmetes Kesk-Euroopa riikides on levinud lehisepuidu kasutamine tarude ehitusmaterjalina. Kuigi lehisepuidu ebaõigel ettevalmistamisel (varumine, kuivatamine, töötlemine) võib see käituda ettearvamatult, korvab selle tema vastupidavus. Kui männi- või kuusepuust valmistatud taru eaks loetakse meie tingimustes 20–25 aastat, siis lehisepuidust ehitatud tarud kestavad 40 aastat ja kauemgi.