Esimesed katsed lahtivõetava taru ehitamiseks tehakse XVIII sajandi lõpus XIX algul. Lahtivõetava taru loomisega on seotud tolle aja kuulsamad mesinikud nagu J. Z. Christ; F. Huber; P. I. Prokopovitš; J. Dzierzon; L. Langstroth; A. Berlepsch jt. Teadaolevalt ehitas esimese lahtivõetava taru François Huber (1750 – 1832). Tegemist oli nn raamat-taruga. 1852. aastal konstrueeris saksa mesinik Berlepsch taru, mida sai alla lastava luugi abil avada tagant. Tagant lahtivõetavad tarud jagunevad veel omakorda kaheks. On tarud, milles raamid paiknevad risti avatava luugiga ja seetõttu viimase (kõige lennuavapoolsema) kärje läbivaatamiseks tuleb pesast eemaldada kõik kärjed ja tarud, kus raamid paiknevad otsaga avatava luugi suunas ja raame saab välja võtta nagu raamatuid riiulist. Lahtivõetavate tarude hulka kuuluvad veel nn väljatõmmatava pesaruumiga tarud, mille pesaruum tõmmatakse välja nagu sahtel ja seejärel saab pesa läbi vaadata nii nagu seda tehakse pealtavatavas tarus.
