Tarude tuule eest kaitsmiseks on läbi aegade kasutatud kuuseoksi. Ümber taru pandud kuuseoksad kaitsevad taru tuulte eest ja aitavad koguda lund, mis omakorda on heaks tuulekaitseks. Kuuseokste eeliseks tuleb lugeda seda, et ka sulailmade korral ei lase kuuseoksad kogunenud lumel kokku vajuda ja tagavad seega vajaliku õhuvahetuse. Varasematel aastatel on soovitatud ka tarude ümber tuulekaitseks lume kühveldamist. Taru ümber lume kühveldamine tuleb ette võtta juba siis, kui välisõhu temperatuur ei ole veel langenud alla -10°C. Kui lume kühveldamine võetakse ette, kui temperatuur on langenud juba alla -15°C, siis see häirib sügavas talverahus olevat mesilasperet, mille tulemus võib olla negatiivne. Erilist tähelepanu tarude ümber lume kühveldamisel tuleb pöörata õhuvahetusele. Igasugune muutus õhuvahetuses häirib talvituvat mesilasperet, mille tulemusena võib mesilaste talvekobar isegi laguneda. Lihtsamate tuulekaitsevahenditena võib kasutada puitkilpe või vanu eterniitplaate, mis asetatakse taru seina vastu, sinnapoole, kust valdavalt puhuvad tuuled. Õhemate seintega ja põhja alt ventileeritavate korpustarude ümber pannakse maapinnani ulatuv tõrvapapp või ruberoid. Nimetatud tuulekaitse vahendite kasutamisel tuleb silmas pidada seda, et tõrvapapi või ruberoidi kasutamisel tuleb tuulekaitse materjali ja taru seina vahele igasse külge paigutada 3×3 cm ristlõikega puuliistud, vältimaks tuulekaitsematerjali liiga tihedat liibumist taru seinte vastu. Vastasel juhu hakkab taru seina ja tuulekaitse materjali vahele kogunema niiskus.