1902. aastal asutatud Eestimaa Mesilastekasvatajate Selts, seadis üheks oma eesmärgiks Eestimaa oludele sobiva tarutüübi väljatöötamise ja kasutuselevõtu. 1905. aastal said Eesti Põllumeeste seltsid tugevasti kannatada, mistõttu mitmete kohapealsete seltside tegevus seiskus. Tänu sellele, et Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi tegevust võimude poolt ei keelustatud, tegutses see edasi ja selle koosseisus ka mesinduse osakond. Mesinduse osakonna üheks aktiivsemaks liikmeks oli Mart Reinik (1862–1940), kes tegeles mesindusega alates 1901. aastast. M. Reiniku initsiatiivil tuli kokku komisjon kuhu kuulusid J. Ariva (tegelik mesinik), Bach (mesinik), J. Kompus (tegelik mesinik ja Rannu kiriku köster), Tartu kooliõpetaja ja mesinik Künnapuu ning mesinik A. Käär. K. Paulmeister (Pöide kihelkonnakooli õpetaja, köster ja tegelik mesinik) ning Joh. Raudsepp (Räpina kiriku köster, kooliõpetaja ja tegelik mesinik) andsid oma arvamuse kirjalikult. Kui teised komisjoni liikmed pooldasid põhimõtteliselt madalaraamilist taru, siis Joh. Raudsepp oli kindlalt kitsa ja kõrge raamiga taru pooldaja. Vaatamata erimeelsustele jõuti kokkuleppele selles, et uue tarutüübi loomisel on kõige õigem kasutusele võtta Gerstungi raam, mõõtmetega 400×250 mm. Enne seda kasutas niisugust raamimõõtu Keila mesinik A. Mayer (kes mõrvati 1905. aastal vene karistussalklaste poolt Klooga jaama lähedal).