Sündis Poolas Sileesias ja etendas tähtsat osa Kesk-Euroopa riikide mesinduse arendamises. Ta kirjutas palju, mistõttu oli tunnustatud kui üks esimesi mesindusteadlasi. Ta lõpetas Rooma Katoliku Seminari, kus omandas kirikuõpetaja kutse. Ta kirjutas palju artikleid tolmeldamise tähtsusest raamatutes ja ajakirjades. Ta avastas esimesena Euroopas itaalia mesilase suurepärased omadused ja selle kohastumisvõime Põhja-Euroopas. 1835. a asus ta elama Karlowicesse, kus hakkas pidama ja aretama mesilasi. Ta ostis mõned mesilaspered ja paigutas need laudadest kokkulöödud (küna?) tarudesse. Kuna mesilased ehitasid nimetatud tarudes kärjed taru seinte külge kinni, võttis ta kasutusele taruraami. Taruraami kasutuselevõtt võimaldas kärgi pesast välja võtta neid lõhkumata. Selleks, et mesilased ehitaksid kärjed nende pesades olevatesse raamidesse võttis Dzierzon kasutusele sileda vahariba, mille kinnitas vahaga raami ülemise liistu külge. Ta konstrueeris ja ehitas ka esimese küljelt lahtivõetava taru Euroopas. Tema poolt on ehitatud ja kasutusele võetud ka esimene kahepere taru. 1835. a avastas ta, et lesed e isamesilased arenevad viljastamata munadest. Kuna toona ei tahetud seda uskuda jäi tema avastus ligi 50-ks aastaks laiemale mesinike ringkonnale tundmatuks. Alles 1906, veidi enne Dzierzoni surma sai sellest avastusest tõeline diskussiooni probleem.
