õigemini Eesti Mesinike Liit. Mesinike katusorganisatsioon, kes esindab mesinike huvisid valitsusasutustes ja välismaal. Loodi Eestis 1902. aasta algul, kui Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi poolt kutsuti kokku mesindusosakonna asutamiskoosolek. Kokkutulnute arvamused läksid sedavõrd lahku, et mesinduse osakond jäigi asutamata. Uus katse iseseisva seltsi loomiseks tehti juba sama aasta aprillis, kui iseseisva mesinduse organisatsiooni loomiseks tulid kokku A. Arro, Fr. Kask, A. Meyer ja A. Täker. Asutamiskoosolekul sai selts nimeks Eestimaa Mesilastekasvatajate Selts, mille tegevuspiirkonnaks määrati kogu Eestimaa kubermang. Selts taotles ainult majanduslikke eesmärke, mistõttu teatud vastutulekut näidati seltsi asutamiseks üles ka toonase valitsuse poolt. 1905. aasta revolutsiooni käigus sai selts tugevasti kannatada ja selle tegevus vaibus. Edasi töötasid aga mitmed kohapealsed seltsid. 1912. aastal nimetati selts ümber Eestimaa Mesilastekasvatajate ja Aiatöö Seltsiks. Alates 1937. aastast kuni 1940. aasta keskpaigani ilmus Eesti Aianduse ja Mesinduse Keskseltsi poolt välja antuna ajakiri Mesinik, mida toimetas Aleksander Prima. Mesindusala nõuandjad töötasid ka Põllutööministeeriumis, Põllumajanduskojas ja peaaegu igas maakonnas. Peale selle võtsid paljud kohalikud seltsid tööle mesinduse assistente, nõustajaid. Seltsi töö tulemusena kehtestas Põllutööministeerium korra mesinike abistamiseks meesaagi ikalduste korral. Katseasjanduse Nõukogu juures loodi mesinduse sektsioon, kelle ülesandeks oli vastavate katsete ja uurimistööde juhtimine ja koordineerimine. II Maailmasõja päevil seltsi tegevus seiskus ja 1941. aastal lõpetati okupatsioonivõimude poolt ka ajakirja „Mesinik” väljaandmine. 1991. aastal tekkisid taas esimesed mesinike ühendused. Nii loodi Tartus Paul Padjuse initsiatiivil Eesi Mesinike Ühistu. Mõnevõrra hiljem (1992) taasasutati Eesti Mesinike Liit, mille etteotsa valiti 1995. aastal Aleksander Kilk.
