XX saj algul olid mesilased Suurbritannias suures ulatuses nakatunud trahhealestast ehk akarapidoosist. Üsna varsti peale mungaks pühitsemist sai temast kloostri mesinik, kes hooldas enam kui 400 mesilasperet. Mesilaste korjealadeks olid peamiselt kloostri ümbruses asuvad nõmmed. Kloostri mesilast saadud mesi, mis müüdi spetsiaalselt disainitud pakendites oli kloostrile oluliseks sissetulekuallikaks. Mesilaste aretusega (valikuga) alustas vend Adam 1920. a paiku. 1930. a ristas ta kohalikku mesilast Prantsusmaalt sisse toodud mesilastega. Kuna saadud ristandite talve- ja haiguskindlus ei olnud hea, ristati (aasta ei ole teada) saadud hübriide Norra põhjaosast toodud põhjarassi (kasvult väiksemad, tumedamad ja tigedamad, kuid väga hea talvekindlusega) mesilastega. 1950. a ristas vend Adam saadud ristandeid Anatoolia (Türgi Aasia osa) mesilasega (Apis mellifera anatolica) ja 1966. a Aafrikast sisse toodud Egiptuse mesilasega. (Aafrikas on 10 meemesilase rassi. Millisesse nendest kuulub nn Egiptuse mesilane, ei ole täpselt teada, kuid võib arvata, et tegemist on kas Põhja-Egiptuses levinud A.m. monticola'ga, mida esmakordselt kirjeldas rassina 1961. a Smith, või Egiptuse lõunaosas levinud A.m. lamarkckii, mis on esmakordselt kirjeldatud Cocerelli poolt 1906). Peale ristamiste tegeles vend Adam väga intensiivselt mesilaste valikuga, mille tulemusena saadi ristand, mida hakati kutsuma Buckfasti mesilaseks. Suurbritannias (ka Eestis) nimetatakse saadud ristandit tõuks, kuid Ameerika mesinduse entsüklopeedia (The ABC &XYZ of Bee Culture 2007) nimetab Buckfasti mesilast lihtsalt ristandiks (hybrid).
