Mehaaniliste tööajaarvestus-kellade puhul tehti seda nii, et seadme avasse sisestati paksust paberist kaart – nn tööajakaart. Kui kaart puudutas ava tagaosas asuvat kontakti, trükkis masin sellele kuupäeva ja kellaaja (ajatempli). Üks või mitu tööajakaarti võisid toimida tööajaarvestuslehena või pakkuda andmeid sellise lehe täitmiseks. See võimaldas tööaja arvestajal pidada ametlikku arvestust töötaja töötundide üle, et arvutada välja talle kuuluv töötasu.
Seoses mobiilseadmete, nt nutitelefonide ja pihuseadmete, laialdase levikuga on loodud uut tüüpi automaatselt arvestavaid tööajasalvesteid, mis võimaldavad mobiilse tööjõuga ettevõtetel jälgida töötajate tööaja algust ja lõppu.
In mechanical time clocks, this was accomplished by inserting a heavy paper card, called a time card, into a slot on the time clock. When the time card hit a contact at the rear of the slot, the machine would print day and time information (a timestamp) on the card. One or more time cards could serve as a timesheet or provide the data to fill one. This allowed a timekeeper to have an official record of the hours an employee worked to calculate the pay owed an employee.
With the mass market proliferation of mobile devices (smart phones, handheld devices), new types of self-calculating time tracking systems have been invented which allow a mobile workforce – such as painting companies or construction companies – to track employees 'on' and 'off' hours.
