Vägi on sageli seotud kulu (hn dao) mõistega ning seda võib tõlgendada kui võimet kulgu tunnetada ja järgida. Väge tähistav kirjamärk koosneb kolmest osast: ‘liikuma’, ‘otse’ ja ‘süda’, väljendades nõnda tähendust ‘südame järgi tegutsemine’. Mõiste ja vastav märk pärinevad juba Shang-Yini ajastust (16.–11. saj e.m.a). Algupäraselt tähendas see šamaanide ja preestrite ning pealikute ja valitsejate jumalikku üleloomulikku väge, mis seadis nad ühiskonna (hõimu) teiste liikmete seas erilisele positsioonile. Hiljem kasutati seda kuningate kohta, kes said taevalt taevatahte kohaselt õiguse ja väe valitseda. Konfutsianismis, taoismis ja teistes õpetustes mõiste tähendus avardus ja muutus üldisemaks; hakati rääkima iga inimese, ühiskonnakihi, loodusnähtuse jms väest. Konfutsianismis on vägi seotud ühiskondlike suhete ja kõlblusega, taoismis rohkem loodusega. Ideaalis toimib vägi loomulikult ja harmooniliselt, sellepärast on see sageli vastandatud füüsilisele jõule (hn li) ja poliitilisele valitsuskorraldusele (hn zheng). Hiina budismis kasutatakse sõna „vägi“ mõiste guṇa (skr ‘omadus, voorus’) vastena.
