Indias tunti svastika märki juba Induse kultuuri ajal (III–II at e.m.a). Svastika on võrdkülgne rist, mille kõik otsad on murtud (haakrist); levinud on nii päri- kui ka vastupäeva murtud otstega svastikaid. Hinduismis sümboliseerib svastika päikest, õnne ja Brahmat. Budismis on svastika eelkõige seadmuseratta (skr dharmacakra), džainismis seitsmenda tirthankara sümbol. Hiinas ja Kaug-Idas sümboliseerib svastika paljusust, jagades sama hääldust ja tähendust vanahiina keeles suurimat arvu (10 000) tähistava kirjamärgiga.
