Nagu hiinakeelne fa (’seadus, norm’) ja tiibetikeelne chos (’seadmine, korrastamine’), on ka eestikeelse seadmuse valikus dharma vasteks järgitud iidset budistlikku tõlketraditsiooni. Sõna "dharma" on tuletis sanskriti verbijuurest dhṛ (’hoidma, kandma, seadma’) ja tähendab algselt seadust e normi, mis valitseb nii universumis kui ka inimühiskonnas. Brahmanismis ja hinduismis on seadmus eeskätt inimühiskonnas toimiv normide kogum; igal seisusel ja igal üksikisikul on oma seadmus, mida ta peab järgima; seadmus on ka üks neljast elusihist. Hinduistliku ühiskonna olulised seadmused on kirja pandud dharmašaastrates. Budismis mõistetakse seadmuse all eeskätt Buddha õpetust, mille aluspõhimõtted on esitatud "Seadmuseratta käimapanemises", kuid budism tunnistab ka teisi, mittebudistlikke seadmusi. Buddha õpetuse tähenduses on seadmus kolme kalliskivi keskmine osa. Nii brahmanismi ja hinduismi kui ka budismi kontekstis on seadmus laiemalt tõlgendatav kultuuri mõiste kaudu, mis hõlmab endas kõiki teisi aspekte (seadus, norm, õpetus). Vana-Indias toimis brahmanistlik kultuur (skr sanātanadharma), Buddha lõi sellest mõneti erineva budistliku kultuuri (skr buddhadharma). Kultuuri koostisosadeks on tekstid, mida samuti nimetatakse seadmusteks. Kuid nendena mõistetakse ka suuremate tekstide osi kuni üksikute sõnade ja mõisteteni. Abhidharma tekstid on loodud seadmuste kui mõistete seletamiseks. Nii traditsioonilises budismis kui ka tänapäeva budoloogias mõistetakse abhidharmale tuginedes seadmuste all sageli ka nende mõistete objekte kui olemise või teadvuse elemente.
