Hinduismis on see meetod ühinemiseks ülimaga (nt brahmaniga). Jooga mõiste tekkis brahmanismis, kus sellega tähistati vaimse teostuse teid, mille abil võib jõuda vabanemiseni sansaarast. Meele kontrolli ja arendamise vahendina on jooga kasutusel nii hinduismis, budismis, džainismis kui ka sikhismis. Hinduismis kujunes välja samanimeline filosoofiakoolkond (daršana), kus jooga meetod on jagatud kaheksaks astmeks: ohjeldamine (hoidumine ebakõlblatest tegudest), kontroll (tähelepanu oma ihu ja meele üle), iste e aasana (erinevad asendid harjutamiseks), hingamine (hingamise jälgimine ja kontrollimine), eemaldumine (meele suunamine välistelt objektidelt meelele enesele), püsimine (meele püsimine ühel objektil), mõtlus (süüvimine mõtlusobjekti), keskendumine (viimane aste, mis on eelduseks sansaarast vabanemisele). Jooga koolkonna põhitekstiks on 2.–3. saj pärit Patandžali Yoga-sūtra. „Bhagavadgītās“ nimetatakse joogadeks peatükke, mis tähistavad eelkõige ülima jumalaga ühinemise erinevaid etappe. Budismis kujunes 4.–5. saj joogatšaara koolkond, kus jooga tähendab mõtluse ühendamist teadvuse analüüsiga.
