Laiemas mõttes tähendab hinduism india ühiskonnakorraldust, religiooni ja kultuuri üldse, kitsamas mõttes aga veedadest alguse saanud, brahmanismiga jätkunud ning hiljem budismi ja džainismi mõjul muutunud traditsioonide kogumit viimasel paaril aastatuhandel. Hinduismi mõiste võeti kasutusele 19. saj esimesel poolel Euroopas. Sõna algpäritolu on seotud Induse (Sindhu) jõega ning selle piirkonna rahva ja kultuuriga. Sindhu pärsiakeelne versioon on Hindu, millega hakati tähistama indialasi ja Indiat (Hindustān) üldse ning selle põhjal loodi ka mõiste „hinduism“. Selle järgijad ise tähistavad oma traditsiooni enamasti sanskritikeelse terminiga sanātanadharma – ‘kestev seadmus’. Hinduismi varajast perioodi u 1500–800 e.m.a nimetatakse veedade ajastuks, mis viitab selle alustekstide loomise ajale. Veedasid peetakse tänapäevalgi pühadeks, kuigi nende tegelik mõju ja tähendus hinduismis on võrreldes varasemaga tunduvalt vähenenud. Veedade religioon oli polüteistlik ja selle mütoloogia sarnanes teiste muistsete indoeuroopa rahvaste, eriti iraanlaste, mütoloogiaga. Üldiselt arvatakse, et veedade religiooni kandjateks olid aarjalased, kes tungisid Indiasse mitme lainena alates II at keskelt e.m.a.
