Konfutsianismis, eriti Mengzi käsitluses, ei peetud kasu õilsaks vooruseks, kuna õilsa inimese käitumine peab lähtuma inimlikkusest ja kohasusest. Küll aga tähtsustati seda legismis, kus valitseja ja riigi kasu peeti ülimaks, eetilisi kategooriaid aga liigseks või isegi taunitavaks.
