Nimetus ise ei ole algupärane; selle võttis 19. saj kasutusele saksa geograaf ja geoloog Ferdinand von Richthofen (1833–1905). Siiditee aktiivne kasutamine algas Hiinas Hani dünastia (206 e.m.a – 220 m.a.j) ajal, kuigi kontakte Hiina ja Lääne-Aasia vahel esines kindlasti juba varem. Siiditee lähtus tollasest Hiina pealinnast Changanist (tänapäeva Xi’an). Kulgedes läbi Taklamakani kõrbe oaaside, suundus selle põhjapoolne haru Musta ja Marmara mere sadametesse, lõunapoolne haru aga läbi Hindukuši Pärsiasse ja Indiasse ning edasi läände Vahemeremaadesse ja Araabiasse. Siiditeed mööda liikuvate kaupade seas oli põhiartikliks hiina siid, kuid seal liikusid muudki kaubad ning kandusid edasi ka leiutised ja uudsed töövõtted. Siiditee oli ka olulisemaid kultuuridevahelisi ühendusteid Euraasias, mida mööda liikusid läänest itta budism ja kristlus, hiljem ka islam, ning nendega seotud kunst ja kirjandus. Dunhuang, Hotan ja Bāmiyān olid Siiditeel asuvad tuntuimad budismi keskused. Siiditee kõrgaeg oli Hiinas valitsenud Tangi dünastia ajal (618–906). Selle rahvusvaheline tähtsus hääbus 14.–15. saj jooksul seoses muslimite ja mongolite vallutuste ning lõunapoolsete India ookeani mereteede aktiivse kasutuselevõtuga.
