Varases konfutsianismis tähistati selle nimetusega eelkõige muistseid idealiseeritud valitsejaid, mütoloogilisi kultuuriheeroseid (Huang Di , Yao, Shun, Yu, Wen Wang, Wu Wang jt), kes lõid inimtsivilisatsiooni ja panid paika selle valitsemise põhialused. Konfutsius pidas õndsat õilsast kõrgemaks, väites aga, et selleks on väga raske saada. Hiljem õndsa mõiste laienes ning ka nt Konfutsiust ennast ja tema nimekaimat järglast Meng Zid hakati nimetama õndsateks. Legistid tõid esile „uue õndsa“ mõiste, mille all mõeldi valitsejat või selle tarka nõuandjat, kes reformide ja seadusandluse abil suudab luua tõhusalt toimiva autoritaarse riigiaparaadi. Kõige levinum on õndsa mõiste taoismis, kus see tähendab enesetäiustamise teel kõrgeima seisundini jõudnud tarka ja täiuslikku inimest, kes on saanud üheks kulgemisega ja keda iseloomustab toimimatus (hn wuwei). Zhuang Zil langeb õnnis üldjoontes kokku tõelise inimese mõistega. Kõikides õpetustes (v.a legism) tõstetakse esile muistsete õndsate eeskuju ja ülimuslikkust kaasaegsetega võrreldes. Hiina budismis on shengren mõiste õilsa isiksuse vasteks.
