1. Õigus rahvapensionile on:
1) 63-aastaseks saanud isikul, kellel ei ole õigust vanaduspensionile ja kes on elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel vähemalt viis aastat vahetult enne pensioni taotlemist;
2) püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikul, kelle töövõime kaotuse protsent on vähemalt 40, kellel puudub töövõimetuspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ja kes on elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel vähemalt ühe aasta vahetult enne pensioni taotlemist; 3) käesoleva seaduse §-s 20 nimetatud isikutel, kellel seoses toitjal nõutava pensionistaaži puudumisega ei ole õigust toitjakaotuspensionile, kui toitja oli elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel vähemalt üks aasta vahetult enne surma; ... 4) vanaduspensioniikka jõudnud isikul, kellele maksti püsiva töövõimetuse alusel rahvapensioni kuni vanaduspensionieani või käesoleva seaduse § 60 lõike 1 alusel endises suuruses säilitatud pensioni kuni määratud tähtajani.
2. Käesolev seadus sätestab järgmised riikliku pensioni liigid:
1) vanaduspension;
2) töövõimetuspension; 3) toitjakaotuspension; 4) rahvapension.
