leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma
leping krediidiandja ja -võtja vahel; kirjalik akt, mis määrab krediidi kasutamise tingimused]
an agreement whereby a creditor grants or promises to grant to a consumer a credit in the form of a deferred payment, a loan or other similar financial accommodation
Good to know
Võlaõigusseaduse kohaselt on laenulepingu mõiste (VÕS § 396) veidi laiem kui krediidilepingu mõiste (VÕS § 401). Laenulepingu korral annab üks isik teise kasutusse kas raha või asendatava asja. Krediidilepingu esemeks saab olla ainult raha. Laenuleping võib, aga ei pea olema tasuline. Krediidilepingu olemuslikuks tunnuseks on, et krediidisaaja peab krediidi kasutamise eest maksma tasu. Aga samas on need mõisted ka suures osas kattuvad, sest laenuleping, mille esemeks on rahasumma ja mille eest tuleb maksta tasu, on ühtlasi krediidileping. [17.05.2016]
