näidend, milles kasutatakse alusmaterjalina dokumente, nt ajakirjanduslikke tekste, arhiividokumente, protokolle, aruandeid, intervjuusid, kirju, statistikat, kõnesid, fotosid, raadiolindistusi jpm, sageli muutmata kujul
Hea teada
Dokumentaalsete näidendite autor Peter Weiss defineerib 1960. aastate lõpul ilmunud omamoodi manifestis dokumentaalnäidendit kui massimeedia kaudu inimesteni jõudnud elu peegeldust.
Ajaloolise arengu mõistmiseks on oluline peatuda 1960. aastate dokumentaalteatri buumil. ... Teemaks võeti tabud ja sündmused, millest varasemalt vaikiti: natsionaalsotsialistide massimõrvad, intellektuaalide roll ja vastutus selles, kolmanda maailma vabadusvõitlus. 1961. aastal rajati Berliini müür ning seda sündmust, kuid ka laiemalt suletud ruumis, reeglistatud situatsioonis viibimist käsitlesid paljud dokumentaalnäidendid.
Alates 1990. aastatest võib lääne kultuuriruumis näha uut dokumentaalteatri tõusu. Eestis ei saa siiski 1990. aastate ega ka praeguses teatrikontekstis dokumentaalsuse buumist rääkida. Dokumentaalnäidendi definitsioonile vastavaid tekste on Eestis kirjutatud vähe.
While the content of these early American documentary plays was drawn from everyday life, particularly the experiences of first- and second-generation working-class immigrants, their form was decidedly modernist, embracing collage, montage, expressionism, and minimalism in a symbiotic relationship with new forms of visual art, early cinema, and atonal musical compositions.
