Improvisatsiooni on kahekümnendal sajandil rakendatud nii tantsu, teatri, muusika, luule- ja kunstis, mis on avaldanud märkimisväärset mõju nende arengule (Carter, 2000). Savrami (2017) järgi on liikumisimprovisatsioon tantsijate jaoks oluline oskus, mille aluseks on keha liigutustega seotud kinesteetiline liikumise kogemus ja selle pidevalt muutuvad dünaamilised omadused. Toetudes Savrami (2017), Ribeiro ja Fonseca`le (2011), sisaldub liikumisimprovisatsioonis keha kui subjekt, kinesteesia kui keha liikumistaju, keskkond, ja ajalis-ruumiline reageerimine tegevusele. Cvejic (2015) järgi jagavad improviseerijad tantsides ja liikudes subjektiivseid kogemusi, lähtudes enda isiklikust ajaloost, mälestustest, seisunditest, meeltest, ootustest, kehast, ruumist ja ajast, kuid valikuid mõjutab ka eelnev haridus ja kultuur. Improviseerimise ajal on võimalik jagada empaatia kaudu tantsus esinevaid tantsutehnilisi liikumis ja - mõtlemisviise ning tunnetada rühmas tehtavaid otsuseid; kus, kuidas, millal ja millist liikumist spontaanselt algatada, valida või väljendada.