keskaja maailmapildis hingede asupaik põrgu ja puhastustule vahel, kuhu satuvad surnud, kel pole neist endist sõltumatult õndsakssaamise eeldusi, kuid kes pole ka põrgut ära teeninud, nt ristimata surnud lapsed
Kui inimene polnud elu jooksul küllaldaselt head teinud, et taevasse pääseda, aga ka mitte nii palju paha, et põrgupiinu pälvida, oli tema surmajärgseks saatuseks eelpõrgu.
