kõrgeim juudi vaimulik Jeruusalemma templi eksisteerimise ajal, kellel oli ainsana õigus korra aastas siseneda kõige pühamasse paika ehk sisemisse pühamusse
Это интересно
Ülempreestri amet eksisteeris judaismis alates esimese templi rajamisest kuni teise templi hävitamiseni roomlaste poolt (10. sajand e.m.a – 70 m.a.j, vaheajaga 6. sajandil e.m.a, mil esimene tempel oli hävitatud ja templiteenistust ei toimunud). Juudi traditsiooni kohaselt oli esimese templi perioodil kokku 18 ja teise templi perioodil 60 ülempreestrit. Ülempreestri peamine ülesanne oli korra aastas, lepituspühal, tuua templi sisemises pühamus Iisraeli rahva eest Jumalale lepitusohvreid. Kuni 2. sajandini e.m.a oli amet päritav ja sellesse said asuda vaid Aaronist põlvnevad mehed. Kristluses sai ülempreestrist üks Jeesuse Kristuse tiitlitest.
Ülempreester oma vendade hulgas, kellele on valatud pähe võideõli ja kelle kätt on täidetud, et ta võib kanda ametiriideid, ei tohi oma juukseid lahtiseks jätta ega oma riideid lõhki käristada.
Jeesuse Kristuse tiitel, mis osutab tema rollile täiusliku ohvrina inimkonna eest ja inimkonna täiusliku vahendajana
Это интересно
Jeesuse kujutamine ülempreestrina pärineb Uue Testamendi kirjast heebrealastele ning selle aluseks on Jeruusalemma templi ülempreestri amet. Selle tiitliga rõhutatakse tema rolli täiusliku ja lõpliku lepitusohvrina inimkonna pattude eest, samuti inimkonna täiusliku vahendajana Jumal Isa paremal käel.
