Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses on üheks kirikut iseloomustavaks tunnuseks kreeka väljend εἰς καθολικὴν (tuleneb sõnast καθόλου; üleüldine, tervikut hõlmav), mis on eesti keelde tõlgitud sõnadega katoolne, katoliiklik või üleilmne, õigeusu traditsioonis kogumaapealne. Esimest korda tarvitas seda sõna kiriku kohta Antiookia Ignatios „Kirjas smürnalastele“ 2. sajandi alguses: „Kus iganes on Kristus Jeesus, seal on katoolne kirik“. Kyrillos Jeruusalemmast (315–386) ütles: „Kirikut nimetatakse katoolseks, sest ta on kõikjal kogu asustatud maailmas, maailma ühest otsast teise ja õpetab universaalselt ja täiuslikult kõiki õpetusi.“ Lérinsi Vincentiuse (surn u 450) järgi on katoolne see usk, mida kogu ristirahvas alati ja kõikjal usub. Martin Lutheri „Väikeses katekismuses“ (1529) on kiriku tunnusena juba varasemalt kasutusel olnud „christlich“ (eesti keeles „kristlik“), kuid, nagu Luther täpsustab, ikkagi tähenduses üleilmne ehk katoolne.
