Enamikus kirikutes kasutatakse seadmissõnu sõnastuses, mida algkoguduses edasi anti ja mis on kirjas 1Kr 11:23 (vrd Lk 22:19–20): „Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!”” Kui kirik mõistab neid seadmissõnu andide muutmissõnadena ehk konsekratsioonina, siis kuulub selle juurde selgitus, et preestri suu läbi öelduna kõneleb neid sõnu Jeesus Kristus ise, esitades selle palve Jumalale Isale, kes võtab ohvriks toodud armulauaannid vastu ning muudab leiva ja veini Kristuse tõeliseks ihuks ja vereks.
