Vita contemplativa (ld 'kaemuslik elu'; kr βίος θεωρητικός) ja vita activa (ld 'tegus elu'; kr βίος πρακτικός) on mõisted, millega hiljemalt alates Origenesest (u 185 – u 254) on kirjeldatud näiliselt vastandlikke, kuid siiski teineteist täiendavaid kristliku eluviisi aspekte. Klassikaliselt viidatakse Luuka evangeeliumi jutustusele õdedest Martast ja Maarjast (Lk 10:28–42). Vita activa esindajaks on toimekas Marta, kes külaliste eest hoolt kannab, ja vita contemplativa esindajaks on Maarja, kes istub samal ajal Jeesuse juures ja kuulab tema õpetusi. Kuna Jeesus õigustab Maarja teguviisi, öeldes, et „tarvis on vaid üht“ ja Maarja on valinud „hea osa“ (Lk 10:42), siis kujunes keskajal tendents pidada Jumalale kõige meelepärasemaks eluviisiks maailmast eraldunud, Jumala kaemusele keskendunud kloostrielu kui vita contemplativa’t. Teisalt näitab näiteks benediktlaste ordu moto Ora et labora (ld 'palveta ja tee tööd'), et ka monastilises elus peavad olema tasakaalus nii kontemplatiivne palvetamine kui praktiline töötamine. Kummagi eluaspekti teineteist täiendavat rolli iga kristlase elus on rõhutanud paljud teoloogid ja müstikud.
