la

virtus

1 женский род

Терминологические словари

Kristluse sõnastik

ID 742178 Последнее изменение 31.03.2026
Веб-страница словаря
Веб-страница словаря
  • moraalselt heakskiidetav omadus inimese juures või selline ilming ühiskonnas; inimeste käitumist juhtiv püsiv püüd headuse poole
Это интересно
  • Antiikfilosoofiast on pärit õpetus neljast kardinaal- ehk põhivoorusest: õiglus, vaprus (mehisus, meelekindlus), mõõdukus (tasakaalukus) ja tarkus (mõistlikkus, arukus). Need neli on olulised ka Vanas Testamendis (vt nt Trk 8:7), kuid nii Vanas kui ka Uues Testamendis leidub mitmesuguseid vooruste loetelusid teisigi (nt Gl 5:22). Kirikuisad (nt Ambrosius, Augustinus, Gregorius Suur) käsitavad voorusi kui Jumala armu läbi usklikus inimeses toimivaid ja teda Jumalale meelepäraseks vormivaid jõude, üsna varakult hakatakse suurimateks kristlikeks voorusteks pidama nn jumalikke voorusi: usku, lootust ja armastust. Monastilist ning askeetlikku eluviisi ülimaks pidaval keskajal ülistati eriti selliseid voorusi nagu kuulekus, kasinus ja karskus.
  • Keskaja teoloogid koostasid rohkesti vooruste „katalooge“, kus hea ja kurja võitlusväljal vastanduvad voorused ja pahed, skolastikas sai voorusteõpetusest usu- ja moraaliõpetuse peamisi nurgakivisid. Evangeelne teoloogia seevastu hülgas voorusi rõhutava moraaliõpetuse kui võimaluse tegudega Jumala armu ära teenida. Sõna „voorus“ tõi eesti keelde F. R. Kreutzwald 1840-50. aastatel. Enne seda vastab saksa Tugend’ile sõnaraamatuis “headus”, “head kombed” vms.
αρετή
virtus
женский род
vertu
Tugend

Формы слова данные отсутствуют

Этимология данные отсутствуют

Производные слова данные отсутствуют