Roomakatoliku kirikus püsis sajandeid tava jagada haigete võidmise sakramenti inimesele tema surmatunnil, ka inimese teadvuseta olekus või isegi surmajärgselt. Nüüdisajal on roomakatoliku kirik loobunud sakramendi seesugusest tõlgendusest, justkui võidmine oleks vaid ettevalmistus surmaks. Seisukoht muutus Vatikani II kirikukoguga (1962–1965), misjärel katoliku kirik rõhutab, et sakrament on mitte surmaks, vaid eluks, et leevendada haige kannatusi ja toetada tervenemist. Võidmist võib teha korduvalt raske haiguse puhul või kriitilise olukorra tekkimise eel. Sellele vaatamata omistab katoliku kirik sakramendile mitte esmalt füüsilise tervenemise ootuse, vaid inimese pattudest vabastamise, kinnitades igavese elu tõotust surnuist ülesäratamisega viimsel päeval. Kui sakramenti jagatakse surijale, siis on see ühendatud meeleparanduse sakramendiga ja viaatikumiga ehk viimse armulauaga.