Kuigi esimesed dokumenteeritud pühavee kasutamise juhtumid on teada alles 5. sajandist, võib suure tõenäosusega oletada, et analoogselt judaistlike puhastusriitustega kasutati ka kristluse algusaegadel pühitsetud vett lepitamiseks ja puhastamiseks. Tänapäevani kasutatakse kirikus pühitsetud vett ristimiseks ja ristimise meenutamiseks, sest pühitsetud veega piserdamine näiteks jumalateenistuse alguses sümboliseerib ristimist ja see on ühtlasi lepituse märgiks, et ollakse pattudest puhtaks pestud. Lisaks ristimisele hakkasid kristlased pühitsetud vett kasutama veel ka inimeste, kohtade ja asjade õnnistamiseks või kurja eest kaitsmiseks. Nii näiteks piserdatakse pühavett elusolenditele ja asjadele; seda juuakse, antakse juua ka koduloomadele jms. Õigeusu kirikus pühitsetakse pühaveega pea kõiki asju, kiriku pühitsusel kasutatakse lisaks pühaveele ka salvi (mürri) ja majapühitsusel slaavi tavas lisaks pühaveele ka pühitsetud õli. Katoliku kirikus on pühitsetud vesi üks sakramentaalidest.
