Antiikfilosoofiast on pärit õpetus neljast kardinaal- ehk põhivoorusest: õiglus, vaprus (mehisus, meelekindlus), mõõdukus (tasakaalukus) ja tarkus (mõistlikkus, arukus). Need neli on olulised ka Vanas Testamendis (vt nt Trk 8:7), kuid nii Vanas kui ka Uues Testamendis leidub mitmesuguseid vooruste loetelusid teisigi (nt Gl 5:22). Kirikuisad (nt Ambrosius, Augustinus, Gregorius Suur) käsitavad voorusi kui Jumala armu läbi usklikus inimeses toimivaid ja teda Jumalale meelepäraseks vormivaid jõude, üsna varakult hakatakse suurimateks kristlikeks voorusteks pidama nn jumalikke voorusi: usku, lootust ja armastust. Monastilist ning askeetlikku eluviisi ülimaks pidaval keskajal ülistati eriti selliseid voorusi nagu kuulekus, kasinus ja karskus.
