Kristlik jumalateenistus võttis üle eelkristliku tava pöörduda palvetades itta, päevatõusu suunda. Idasuund sai kristluses uue tähenduse: Kristuse kui tõelise valguse taastulemist oodati idast (vt Mt 24:27). Varakristlikul ajal hoolitses ostiaari ametis kirikuteener õige palvesuuna eest jumalateenistusel. Kui mõni kirik, näiteks Roomas, oli ehitatud sissepääsuga idast ja altariga lääne suunas, siis pidi kogudus palvetamiste ajal end ümber pöörama. Alates 4.–5. sajandist oli altar eelkõige Bütsantsis paigutatud kirikus itta. 8. sajandil muutus altari paigutamine itta valdavaks, aga kui see ei õnnestunud, siis nimetati altari asukohta „liturgiliseks idaks”. Idasuuna arvestamine matmisel on kristluses üldkehtiv: pea lääne pool, jaluts ida pool. Kujutletakse, et surmaunne suikunud usklikud ärkavad ülestõusmispäeval üles, vaadates näoga itta, kust oodatakse Kristuse ilmumist.
