Yin ja yang tähistasid algselt mäe varju- ja päikesepoolset külge ning tähendavad tavakeeles ka tänapäeval vastavalt pilves ja päikesepaistelist ilma. Sõdivate riikide ajastu (475–221 e.m.a) koolkondade tekstides ilmuvad need esmakordselt natuurfilosoofia vastandpooluseid tähistavate mõistetena. Vari (hn yin) tähendab tumedust, passiivsust, naiselikkust jms ning valgus (hn yang) heledust, aktiivsust, mehelikkust jms. Vari domineerib nähtustes, nagu maa, vesi, öö, kuu, naine, alam(-ametnik), rahvas; valgus aga nende vastandnähtustes, nagu taevas, tuli, päev, päike, mees, ülem(-ametnik), valitseja. Varju ja valgust ei mõisteta antagonistlike teineteist välistavate vastandite, vaid dünaamiliselt kooseksisteerivate, vastastikku teineteist tingivate ja hoidvate kategooriatena; kõik nähtused toimivad kummagi vahelduva kasvu ja kahanemise pidevas kulus. Vari ja valgus on ühendatud ülima piiri (hn taiji) mõistes, mille kujundlik sümbol koondab mõlemad ühte ringi, kus nad on eraldatud lainekujulise joonega ning kummaski sisaldub osake teisest. „Muutuste raamatus“ kujutatakse neid vastavalt katkendliku ja pideva joonega, mida kolmekaupa kombineerides saadakse 8 trigrammi ja 64 heksagrammi.
