Valgusepalvuse traditsioon eksisteerib nii katoliku, anglikaani kui ka paljudes protestantlikes kirikutes. Seda palvust peetakse sagedamini just pimedal ajal aastast, enamasti õhtuste teenistuste (vigiilia, vespri, päevalõpupalvuse), harvem ka hommikuteenistuste alguses. Eriti laialt on valgusepalvus kasutusel ülestõusmispühade eelõhtu teenistuse alguses. Valgusepalvuse palvetes ja hümnides on tavaline osutada Kristusele kui valgusetoojale ja maailma valgusele. Õigeusu õhtuteenistuse (kus valgusepalvust eraldi osana ei eristata) lahutamatu osa on hümn „Lõbus valgus“. Ajalooliselt oli ladina sõna lucernarium läänekirikus ka vespri üks sünonüüme, samuti võis see tähendada vespri ja päevalõpupalvuse liitmisel tekkinud palvusevormi.
