Lectio divina ("jumalik lugemine"), juba kõrbeisade, näiteks Evagriose (345–399) juures viljeletud pühakirja lugemise viis, sai kloostrielu lahutamatuks osaks alates 6. sajandist, mil Nursia Benedictus pani kirja munkade ühiselu reeglid (Benedictuse reegel). Tuntuim lectio divina kui meetodi kirjeldus on kartuusi munga Guigo II (surnud 1193) kirjutis „Scala claustralium”, kus ta nimetab seda „munga redeliks Jumalani” ning eristab 4 astet: lectio, meditatio, oratio, contemplatio (lugemine, mõtisklus, palve, kaemus). Lectio tähendab siin pühakirja tekstilõigu tähelepanelikku lugemist, meditatio teksti üle mõtisklemist seda üha korrates ja mõttes “mäludes” otsekui vaimulikku toitu, kolmandal, palve astmel, jäetakse kõik oma mõtted kõrvale ja avatakse süda Jumala kuulamiseks, neljas aste ehk kaemus on vaikuses Jumala ees viibimine, Jumala kohalolu vaatlemine.
