Toatemperatuuril on vaha kõva tahke aine, mis murdekohalt paistab peenekristalliline. Vees vaha ei lahustu. Värvus varieerub valgest kuni tumepruunini, ning sõltub suuresti vaha toormassi taruvaigu, õietolmu ja nukukestade sisaldusest. Vaha on sulas olekus keemiliselt agressiivne, mistõttu ta ei tohi sulatamisel kokku puutuda raua, malmi, vase või tsingiga. Nimetatud ainetega kokkupuutumisel muutub vaha rohekaks, halliks või pruuniks. Vaha eritatakse õhukeste vahalehekestena vahapeeglikestele, mis asuvad paarikaupa kolmandal-kuuendal kõhulookel. Mesilane võtab vahalehekese tagumiste jalgadega ja annab selle üle esimesele jalgade paarile. Seejärel pehmendab mesilane vahalehekest suiste abil ja lisab sellele süljenäärmete sekreeti. Selle tagajärjel muutub vahaleheke pehmeks ja on sobiv kärgede ehitamiseks. Vaha eritavad mesilased kõige paremini temperatuuril +32°C. Vaha põhiliseks koostisaineks on neotserotiinhape, müritsüüleeter ja palmitiinhape. Vaha erikaal on 0,96 g/cm3.
